Suvi on keraamika mõttes surnud aeg. Päike, soojus, vesi, aed, maamaja, sellel aastal uudisena kasvuhoone, suve teisel poolel aia- ja metsaannid (millele minu korilase hing vastu panna ei suuda) - ühesõnaga keraamikani väga ei jõua. Muide seda tendentsi kinnitab ka keraamikatarvete müüja, kes kurdab, et suvel võiks ta kontori lausa kinni panna.
Seega - käsi roostes ja savi sõna otseses mõttes vetikatega kattunud, vajasin ma mingit tõuget ja selleks sai see katkine  tass. Võtsin asja tõsiselt ja tegin algatuseks kaks paberist prototüüpi tassi mustri jaoks.  Mustri valikul oli Janekil oma kaalukas sõna (alati kuula oma klienti, va juhul kui tal just õigus ei ole :). 

Edasi tuleb kõige raskem osa, kleepida kokku erivärvi savidest savikangas. Ja ma ei ole üldse kindel, et see kangas koos püsib - tossu tald ju nõnda õhuke. Aga püsis! Ja ei kuivanud ka katki. Ühte tassi pole mõtet teha, mõni võib ju protsessis ka katki minna - seega tegin kohe kolm, et riske maandada. 
Ja juhtus kõige parem asi - kõik kolm läbisid õnnelikult kuivamise-põletuse protsessi.
Ja mis veel eriti äge - kaks neist leidsid uue omaniku enne veel kui ahjust välja said. Seega kordus vana tõde - tee midagi, mis sulle endale meeldib ja see meeldib ka teistele!